Elasid kord kaks armsat jänest – suur jänes ja väike jänes.

Ühel imeilusal hommikul istusid nad kahekesi köögis, nautisid maitsvat hommikueinet ning tundsid, kuidas õuest paistev päike õrnalt nende põski puudutas. Kõik oli nii rahulik ja meeldiv – väljas laulsid õrnalt linnud ja tuul sahistas vaikselt puude okstes. See oli soe ja südamlik hommik.

Ühel hetkel pani väike jänes lusika lauale ja vaatas oma ümmarguste silmadega suurele jänesele otsa, naeratas, sirutas oma pisikesed käpakesed nii laiali kui vähegi suutis ja ütles: ”Suur jänes! Mina armastan Sind nii palju!”.  Suur jänes naeratas soojalt ning lükkas oma suured käpad laiali ja ütles: ”aga mina armastan Sind nii palju!”. Väike jänes vaatas ja jäi mõttesse.

Pärast hiljem lõuna ajal, kui Suur ja Väike jänes kauni päikese käes metsmaasikaid korjasid, pani väike jänes maasikatopsi maha, vaatas oma ümmarguste silmadega suurele jänesele otsa, naeratas ja ütles: ”Suur jänes! Mina armastan Sind nii palju!” ning sirutas seejärel oma pisikesed käpakesed taeva poole ja hüppas nii kõrgele kui sai. Suur jänes naeratas soojalt ning lükkas oma suured, puude oksadeni ulatuvad käpad taeva poole ja ütles: ”aga mina armastan Sind nii palju!” ja hüppas kõrgele, kõrgele päikese poole. Väike jänes vaatas ja jäi mõttesse.

Pärast hiljem õhtul, kui Suur ja Väike jänes istusid rahuliku järve kaldal ning imetlesid päikeseloojangut, tõusis väike jänes püsti, vaatas oma ümmarguste silmadega Suurele jänesele otsa, naeratas ja ütles: ”Suur jänes! Vaata, mina armastan Sind nii palju” ja hakkas jooksma pikki järve kallast.

Ta jooksis oma pisikeste käpakestega nii usinalt, nii väledalt, nii tublilt ümber järve ja tagasi suure jänese juurde. Kui ta kohale jõudis, siis oli ta väga väsinud ja Suur jänes võttis ta oma sülle, õõtsutas õrnalt ning ütles vaiksel häälel: ”aga mina armastan Sind kuuni ja tagasi!”

Pühendatud kõige-kõige kallimale – mina armastan Sind kuuni ja tagasi.